Ülistus

Ülistus

„Tulge sisse ta väravaist tänuga, tema õuedesse kiitusega; ülistage teda ja andke tänu ta nimele! Sest Issand on hea, tema heldus kestab igavesti ja tema ustavus põlvest põlve“ (Psalm 100:4‑5).

Nii laulis kuningas Taavet juba tuhandeid aastaid tagasi. Mis siis on see ülistus või miks seda kirikus tehakse? Kirikus anname me au Jumalale ja ülistuslaulude laulmine on üks viisidest, kuidas seda teha. Ülistusmuusika pole suunatud ansamblile või muusikale, vaid Jumalale ja tema kiitmisele.

Kuid ülistus on palju laiem mõiste kui lihtsalt koos laulmine. See on eluviis ja pidev võimaluste otsimine, kuidas tuua au Jumalale läbi oma tegude ja saavutuste. Nii võib öelda, et Jumala ülistamine on iga tegu, mis austab Jumalat ja teeb head inimestele. „Niisiis, kas te sööte või joote või teete midagi muud – tehke seda Jumala austamiseks“ (1 Kr 10:31).

Miks me seda teeme? Jumalat ülistatakse sellepärast, mis Ta teeb ja kes Ta on. Usklikul on vajadus kohtuda oma Jumalaga teda ülistades. Üks peamisi põhjuseid, miks usklikud ülistavad Jumalat, on Jumala arm ja halastus meie vastu ning pattude andeksand. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16).

Samuti loob ülistus erilise õhkkonna, kus Jumal saab tegutseda. Jumal võib ülistuse ajal inimesi tervendada, vabastada, nendega rääkida ning nõu anda jne. „Ja kui vaim Jumalalt oli Sauli peal, võttis Taavet kandle ja mängis oma käega; siis Saul sai hingata ja temal oli parem olla ning kuri vaim lahkus ta pealt“ (1 Sm 16:23).

Kokkuvõttes võib öelda, et ülistus on meie elustiil, millesse kuulub nii oma tegudega au toomine Jumalale kui ka Jumala kiitmine lauldes.

„Halleluuja! Kiida, mu hing, Issandat! Ma tahan Issandat kiita oma eluaja! Ma tahan oma Jumalale mängida, niikaua kui mind on!“ (Ps 146:1-2).

Ülistuses mängime kitarri, klahvpilli, flööti ja cajuni. Ka on meil mitu lauljat.

Ülistust juhatab Viivika Reintam (viva_15_2@hotmail.com)